Lause, mis jäi päevikust välja: üks päev Omniva Rahvakullerina Pärnamäel ja Viimsis

Lause, mis jäi päevikust välja, oli see, et kullerina nägin laupäeval maailma teise nurga alt, ja tahan selle siia lõpuks kirja panna.

Mida ma tegin

Laupäeval, 31. oktoobril, olin terve päeva Omniva Rahvakuller. Viisin pakke Pärnamäel ja Viimsis. Vahepeal peatusin mitmes söögikohas, mis osutusid täitsa põnevateks. Õhtul kirjutasin päevikusse lühidalt: "terve päev Rahvakullerit, söögikohad Pärnamäel ja Viimsis, täitsa põnev elu oli."

See oli kõik. Ja see oli liiga vähe.

Lause, mis jäi välja

Päevikust jäi välja see, mida ma päriselt tundsin. Et see päev andis mulle võimaluse inimestega kohtuda. Ja et ma nägin linna teise nurga alt kui tavaliselt.

Tavaliselt olen ma ise see, kes pakki ootab. Seekord olin see, kes seda toob. See on väike vahe, aga see muudab kõike. Sa näed ukse taga inimese nägu, mitte ainult teadet telefonis.

Mida ma uste taga nägin

Mõni inimene ootas juba ukse juures. Mõni avas ukse alles kolmandal koputusel. Üks naaber võttis teise paki vastu ja teadis täpselt, millal see kodus on. Üks vanem proua tahtis natuke juttu ajada. Ma lasin tal rääkida.

Pärnamäe uutes majades on kõik uus ja korrektne, aga inimesed on samad. Viimsis on rohkem eramaju ja aedu, ja seal oli tunda, et naabrid teavad teineteist.

Söögikohad

Peatusin päeva jooksul mitmes söögikohas. Ma ei hakka siin neid nimetama ega hindama, sest see ei ole arvustus. Aga ütlen nii palju: kullerpäeva sees on söögipaus teistsugune. Sa ei lähe sinna lõõgastuma. Sa lähed sinna kiirelt sooja saama ja natuke istuma. Ja just siis märkad, milline koht on hubane ja milline mitte.

Miks see lause on oluline

Ma kirjutan paljudele saitidele ja kõik tekstid ei ole minu omad. Pardike on koht, kus kirjutan iseendast. Ja siin tahaksin, et oleks kirjas ka need laused, mis päevikust välja jäävad, sest need on sageli kõige ausamad.

"Maailma teise nurga alt vaadata" ei ole suur filosoofia. See on lihtsalt see, et kui teed midagi muud kui tavaliselt, näed asju, mida tavaliselt ei näe. Seekord oli selleks pakkide kandmine.

Päeva kulg nii, nagu ma seda mäletan

Hommik algas rahulikult. Võtsin pakid, vaatasin nimekirja ja mõtlesin, kui palju see päev võtab. Esimesed aadressid olid Pärnamäel. Uued majad, laiad õued, palju ühesuguseid trepikodasid. Esimese tunniga sain aru, et kõige rohkem aega ei võta sõit, vaid õige ukse leidmine.

Lõuna paiku tegin esimese söögipausi. Istusin akna alla ja vaatasin, kuidas inimesed tulevad ja lähevad. Siis meenus mulle, et olen sama pilti varem näinud teise nurga alt. Kui kirjutasin Põlva päevast loo ühe päeva märge: Põlva, kõrvalistuja koht ja kast patareisid, istusin samuti kõrvalt ja vaatasin. Seekord olin ise rooli taga ja ise ukse taga.

Pärastlõunal liikusin Viimsi poole. Seal oli teine rütm. Rohkem eramaju, rohkem väravaid, rohkem koeri. Ja rohkem inimesi, kes tahtsid natuke rääkida.

Inimesed

Ma ei hakka kedagi nimepidi kirjeldama. Aga mõned hetked jäid meelde.

Üks mees ootas mind juba värava juures ja ütles, et nägi autot tulemas. Üks noor ema avas ukse, laps süles, ja tänas, et ei pidanud pakiautomaadini minema. Üks vanem proua küsis, kas ma olen uus kuller. Ütlesin, et olen Rahvakuller ainult täna. Ta naeris ja ütles, et siis peab ta mind hästi meelde jätma.

Need on väikesed asjad. Aga need on need asjad, mis teevad päevast "täitsa põneva elu", nagu ma õhtul päevikusse kirjutasin.

Söögikohad

Peatusin päeva jooksul mitmes kohas. Igaüks oli omamoodi. Ühes oli supp, mis tegi päeva paremaks. Teises oli nii kiire, et sõin püsti. Kolmandas istusin kauem ja vaatasin lihtsalt aknast välja.

Kui sa tahad teada, kuidas söögikohas toidust paremat pilti teha, kirjutasin selle kohta eraldi Pildimehes: toit akna all (avaneb uues aknas). Tegin sel päeval ise ka paar pilti ja aknaalune oli selgelt parem.

Mida ma teistele saitidele sellest päevast kirjutasin

Mul on kolmteist saiti ja kirjutan neile kõigile sama päeva põhjal. See on omaette harjutus. Sama päev muutub Kruvimehes parkimisjutuks, Ampleris valguse jutuks ja Toiduabis küsimuseks, kes toidu sinu eest tuua võib.

Kõige isiklikum osa jääb aga siia. Siin ma ei pea mõtlema, mis on lugejale kasulik. Siin võin kirja panna lause, mis päevikust välja jäi.

Kuidas see kolmeteistkümne saidi süsteem üldse tekkis, kirjutasin varem loos kuidas üks API kolmeteistkümnele blogile valmis sai. Aga selles on üks asi, mida tehnilisest loost välja ei tule: iga päev, millest kirjutan, peab olema päriselt elatud.

Teise nurga alt vaatamine

Ma olen palju kordi mõelnud, miks see fraas mulle nii meeldis. Maailma teise nurga alt vaadata. Ma arvan, et see on sellepärast, et enamik meie päevi on ühe nurga all. Sama tee tööle, sama arvuti, samad inimesed.

Kullerpäev oli teistsugune. Ma nägin linna läbi aadresside. Ma nägin inimesi nende uste taga, mitte tänaval ega poes. Ma nägin, kuidas naabrid teineteist tunnevad või ei tunne. Ma nägin, kui erinevalt inimesed pakki vastu võtavad.

Sarnast tunnet on kirjeldatud Nomera kutses päevane retk linnast välja (avaneb uues aknas): kui lähed oma tavapärasest ringist välja, hakkad märkama.

Väsimus

Õhtuks olin väsinud. See oli hea väsimus, mitte kurnatus. Jalad olid kõndimisest rasked ja pea oli täis väikseid pilte. Kodus jõin teed ja kirjutasin lühikese märke. Liiga lühikese. Sellepärast see postitus.

Mida ma teistes saitides samast päevast kirjutasin

Kuna kirjutan sama päeva põhjal kõikidesse saitidesse, tekib nende vahel omamoodi vestlus. Mõni lugu täiendab teist.

Kruvimehes kirjutasin parkimisest kortermaja juures Pärnamäel (avaneb uues aknas). See tuli otse sellest, et pool mu päevast kulus õige koha otsimisele. Kui ma seda kirjutasin, sain aru, et meistrid elavad seda iga päev.

Aitabis kirjutasin sõidust arsti juurde Viimsi vallas (avaneb uues aknas). See tuli ühest lühikesest lausest, mille üks proua mulle ukse peal ütles. Pakk jõuab tema juurde kergemini kui tema arsti juurde. See lause jäi mulle kogu päevaks meelde.

Toiduabis kirjutasin sellest, kuidas korraldada toiduabi kättesaamine, kui ise kohale ei pääse (avaneb uues aknas). See tuli naabritest, kes võtsid pakke teineteise eest vastu. Sama saidi varasem juhend mis toimub toiduabi kättesaamisel samm-sammult (avaneb uues aknas) aitas mul aru saada, miks selline kokkulepe üldse vajalik on.

Kolm saiti, kolm lugu, üks päev. Aga ükski neist ei ole see lause, mis siin on. See jääb Pardikesse.

Mis edasi

Ma ei tea veel, kas teen Rahvakullerit uuesti. Aga ma tean, et päev oli hea. Ja et järgmine kord, kui keegi mulle pakki toob, avan ukse kiiremini ja ütlen aitäh natuke pikemalt.

Väike märge iseendale

Kui päevikus on ainult faktid, siis kirjuta ka üks lause sellest, mida tundsid. Hiljem on just see lause see, mida tahad uuesti lugeda.

See on minu märge, mitte reklaam.