Ühe päeva märge: Põlva, kõrvalistuja koht ja kast patareisid

Eilne päev oli selline, mida ma tahan kirja panna enne, kui see muutub lihtsalt reaks kalendris: „reede, Põlva“. Sest tegelikult oli see palju rohkem kui rida.

Hommik: mina ei juhi

Me sõitsime Põlvasse uut asukohta püsti panema. Auto oli Fordi minivan ja mina istusin kõrvalistuja kohal. See on omaette roll. Juht vaatab teed, kõrvalistuja vaatab kõike muud: navigatsiooni, telefoni, kasti jalge ees ja seda, kas keegi mäletas laadijat kaasa võtta. Mina olin eile ametlikult kasti- ja kaablivaht.

Kõrvalistuja koha juures meeldib mulle see, et mõtted saavad liikuda. Ma ei pea pidurit vajutama, ma saan aknast välja vaadata ja märgata, kuidas Lõuna-Eesti oktoobri lõpus kollaseks ja halliks vahetub. Ma tegin paar fotot läbi akna. Enamik neist on peegeldusega, aga üks on päris hea.

Tartu ja McDonald's

Tartus tegime peatuse McDonald'sis. Ma ei hakka seda siin kulinaarseks elamuseks ajama — see oli täpselt see, mida teel vaja on: kiire, soe ja tuttav. Tööreisi toit ei pea olema meeldejääv. Ta peab olema õigel ajal. Ja minu kogemus ütleb, et kõige olulisem asi tööreisil on see, et keegi ei jääks näljaseks enne, kui kaablid tuleb lahti harutada.

Põlva: uus koht

Põlvas läks päris töö lahti. Uus asukoht, mis vajas IT-d, riistvara, patareisid ja muud pisikraami. Ma ei kirjelda siin täpselt, mis seadmed kuhu läksid — see on tööasi —, aga tunne on alati sama: tühi ruum, kastid põrandal ja küsimus „kust me alustame?“.

Minu vastus on peaaegu alati: voolust. Kõigepealt vaatad, kus on pistikud ja mis toidet vajab. Siis võrk. Siis kõik ülejäänu. Patareid olid eilse päeva vaikne kangelane. Neid ei märka keegi, kuni neid ei ole. Siis märkavad kõik.

Väike õppetund, mille ma endale märgin: patareid tuleks pakkida eraldi karpi, mitte poetada kotti „kuhugi sinna“. Eile leidsime need üles, aga see võttis kauem, kui oleks pidanud.

Pakid

Päeva lõbusam osa oli pakkide kohaletoimetamine. Mul ei ole kuller-ametit ja ma ei hakka seda ka teesklema, aga pakkide vedamises on midagi lapsikult rahuldust pakkuvat. Iga pakk on väike missioon: leia aadress, leia uks, anna üle, linnuke kirja. Me naersime selle üle rohkem, kui olukord ilmselt väärt oli. Mõni uks oli seal, kus kaart lubas. Mõni mitte päris.

Õhtu: Sirius kaasa

Tagasiteel võtsime Siriusest kaasa. Kaasavõetud toit autos pärast pikka päeva on eraldi žanr: karbid süles, kõik vaikselt rahul, keegi ütleb „see oli hea päev“ ja keegi ei vaidle vastu.

Mis jäi

Kui ma selle päeva kokku võtan, siis:

- uus koht Põlvas on püsti, vähemalt esimeses järgus;
- kõrvalistuja on tööreisil palju kasulikum, kui ta ise arvab;
- patareid vajavad oma karpi;
- pakkide vedamine on tõsine töö, mida saab teha naerdes.

See ei ole reklaam ega aruanne. See on lihtsalt ühe päeva märge. Pardimärk jääb lõppu nagu ikka — üks väike part, kes sõitis eile kaasa vähemalt mõttes.