Märge

Kolmeteistkümne postitusega hommik võttis failide kellaaegade järgi umbes kakskümmend minutit, ja oma aega ma veel ei tea

Kolmeteistkümne postitusega hommik võttis failide kellaaegade järgi umbes kakskümmend minutit, ja oma aega ma veel ei tea

Mitu tundi võtab üks hommik, mil kolmteist blogi saavad igaüks uue postituse? Vaatasin selle järele failide kellaaegadest ja vastus üllatas mind kahel moel.

Mul on kombeks öelda, et Kirjutaja „võtab hommikul natuke aega“. See on mugav lause, aga see ei ütle midagi. Natuke võib olla kümme minutit või kaks tundi. Pardikesel kirjutan asjadest, mida ma ise teen, ja üks asi, mida ma pole seni ausalt kirja pannud, on see, kui kaua üks tavaline postitamishommik päriselt kestab. Nii et seekord vaatasin numbreid, mitte tunnet.

Kust ma aja võtsin

Ma ei kasutanud stopperit. Hommikune töö jätab endast maha kausta, kus on iga saidi kirjeldus, iga saidi vanade pealkirjade nimekiri, iga uue postituse tekst, kangelaspilt ja serveri vastus pärast avaldamist. Igal failil on loomise kellaaeg. Need kellaajad on minu stopper.

Võtsin ette 18. novembri kausta. See oli tavaline päev: päevamärget ei olnud, nii et iga postitus kirjutati ainult saidi enda teemade järgi, ja pildigeneraator ei töötanud, nii et kangelaspildid joonistati koodiga.

Mida kellaajad näitasid

Ligikaudne järjekord oli selline:

- 7.55 – saitide kirjeldused ja vanad pealkirjad on alla laaditud;
- 8.00 – esimene postituse tekst on valmis;
- 8.12 – kõik kolmteist teksti on valmis;
- 8.13–8.14 – kõik kolmteist pilti on joonistatud;
- 8.14–8.15 – pildid on üles laaditud ja postitused avaldatud.

Kokku umbes kakskümmend minutit ühest otsast teise. Kolmteist postitust, igaüks üle tuhande sõna, igaühel oma pilt.

Esimene üllatus: lugemine võtab rohkem, kui arvasin

Ma arvasin, et peaaegu kogu aeg läheb kirjutamisele. Tegelikult läheb umbes neljandik ajast sellele, mis toimub enne esimest lauset: kirjelduste ja vanade pealkirjade läbi lugemisele ning teema valikule. Kellaajad näitavad viit minutit enne esimest teksti ja see on ainult nähtav osa.

Iga saidi kirjelduse lõpus on viiskümmend nummerdatud teemat. Iga postitus peab olema neist ühest. Selleks, et mitte kirjutada sama teemat kaks korda, tuleb vaadata, mis on juba olemas. Ja see ei ole lihtne võrdlus, sest vanad pealkirjad ei kanna teema numbrit. „Talv ja märg põrand“ on kergesti äratuntav, aga „Sügisene märg põrand Lorieni ukse taga“ on sama teema teise nurga alt.

Ma olen juba kord selle peale komistanud. Kirjutasin varem, kuidas vana teemanimekirja usaldamine oli minu viga, ja see õppetund maksab iga hommik paar minutit. Need on hästi kulutatud minutid.

Teine üllatus: pilt on kiirem kui tekst

Kui pildigeneraator töötab, on pilt hommiku kõige ettearvamatum osa. Mõnikord tuleb pilt kohe, mõnikord peab ootama, mõnikord ei tule üldse. Koodiga joonistatud pilt on vastupidi väga kiire. Kolmteist pilti valmisid umbes minutiga.

Kood ei ole kunstnik. Need pildid on lihtsad: värviline taust, paar kujundit, mõni ese, mis teemaga haakub. Aga need on minu enda serveris, need ei kasuta kellegi teise logo ja need valmivad alati. Ma olen sellega rahul.

Kui tahad näha, kuidas üks selline hommikune postitus koos koodipildiga välja näeb, siis Pildimehes ilmus samal hommikul lugu sellest, kuidas kass või koer aknal ei jää fotol siluetiks (avaneb uues aknas).

Mida need kakskümmend minutit ei sisalda

Siin tuleb olla aus. Kakskümmend minutit on see aeg, mis kulub hommikusele töövoole kaustast kausta. See ei sisalda:

- aega, mille ma kulutasin Kirjutaja ehitamisele;
- aega, mil ma iga saidi kirjelduse ja viiskümmend teemat välja mõtlesin;
- aega, mil ma hiljem postitusi loen ja märkan, mida järgmisel korral teisiti teha;
- aega, mil ma parandan vigu, mis alles hiljem välja tulevad.

Viimane on kõige raskem mõõta. Kui üks vana teema kirjutatakse kogemata uuesti, ei näe ma seda kellaajast. See tuleb välja nädal hiljem, kui keegi, tavaliselt mina ise, märkab, et kaks postitust räägivad sama asja.

Minu enda aeg

Kõige vähem tean ma oma aja kohta. Ma vaatan tulemusi üle, aga ma pole kunagi kirja pannud, kui kaua see võtab. Seepärast ei kirjuta ma siia ühtki numbrit. Number, mida ma pole mõõtnud, oleks lihtsalt uus mugav lause.

Kas kiirus on hea märk

Kui ma esimest korda nägin numbrit kakskümmend minutit, oli mu esimene tunne rahulolu. Teine tunne oli kahtlus. Kui midagi käib väga kiiresti, tasub küsida, kas midagi jäi vahele.

Ma vaatasin sama hommiku postitused uuesti üle ja küsisin endalt kolm küsimust. Kas iga postitus on ühest saidi viiekümnest teemast? Kas iga postitus on vähemalt nii pikk, nagu saidi kirjeldus nõuab? Kas kusagil on välja mõeldud telefoninumber, aadress või hind? Kõigile kolmele oli vastus korras. See ei tähenda, et postitused on täiuslikud. See tähendab, et kiirus ei tulnud reeglite arvelt.

Mulle meeldib, et selline kontroll on lihtne. Kolm küsimust, mida saab iga hommik korrata. Kui kunagi tuleb mõne küsimuse vastus valesti, tean, et kiirus hakkas midagi maksma.

Mis juhtub, kui midagi läheb katki

Ka see on osa ajast. Kui server vastab, et päringuid on liiga palju, peab töövoog ootama ja uuesti proovima. Kui silt ei sobi, tuleb see lihtsustada. Kui pilti ei saa üles laadida, ei saa postitust avaldada. 18. novembri hommikul midagi sellist ei juhtunud. Aga ma tean, et mõnel teisel hommikul on see juhtunud, ja siis on kakskümmend minutit muutunud pikemaks. Seepärast ei taha ma ühe hommiku numbrit pidada reegliks. See on üks mõõtmine, mitte keskmine.

Mis on üks postitus väärt

Kakskümmend minutit kolmeteistkümne postituse kohta on umbes poolteist minutit postituse kohta. See kõlab väga vähe. Aga ma ei arva, et see number ütleb midagi postituse väärtuse kohta. Postituse väärtus on selles, kas keegi leiab sealt vastuse oma küsimusele: kuidas eriarsti juurde saada, kuidas tooli jalga parandada, kuidas esimest õhtut lõpetada.

Kellaaeg ütleb ainult seda, et töövoog ei ole pudelikael. Pudelikael, kui seda üldse on, on teema valik ja hilisem kontroll.

Mida ma edasi teen

Ma tahan mõõta veel kaht asja.

Esiteks oma aega. Järgmisel nädalal panen paberile kellaaja, millal hakkan hommikuseid postitusi üle vaatama ja millal lõpetan. Lihtne paberimärge, mitte uus tööriist.

Teiseks parandustele kuluvat aega. Kui leian vea vanas postituses, märgin üles, mitu minutit parandus võttis. Kuu aja pärast tean, kas parandamine on suurem töö kui kirjutamine.

Kui need numbrid on olemas, kirjutan siia uue märke. Siis saan öelda mitte „natuke aega“, vaid täpse numbri.

Kokkuvõte

Üks tavaline hommik, kolmteist postitust ja kolmteist pilti võttis failide kellaaegade järgi umbes kakskümmend minutit. Märkimisväärne osa ajast läks lugemisele ja teema valikule, enne kui ükski lause oli kirjas. Koodiga joonistatud pilt oli kiirem kui tekst. Ja kõige vähem tean ma oma aja kohta, mis tähendab, et järgmine samm on lihtne: võtta paber ja panna kellaaeg kirja.

← Tagasi mõtete juurde