Märge
Viga, mille ma avaldamisel tegin, oli usaldada vana teemanimekirja rohkem kui oma blogide pealkirju

Viga, mille ma avaldamisel tegin, oli lihtne: usaldasin vana teemanimekirja rohkem kui oma blogide päris pealkirju ja peaaegu kirjutasin sama loo teist korda.
See ei olnud suur katastroof. Midagi ei läinud katki, keegi ei helistanud ja server töötas edasi nagu ikka. Aga see oli just selline viga, mis jääb märkamata seni, kuni lugeja ühel hommikul näeb kahte peaaegu ühesugust postitust ja mõtleb, kas keegi üldse vaatab, mis siin toimub. Seepärast kirjutan selle siia üles, rahulikult ja ilma ennast piitsutamata.
Kuidas minu avaldamine tavaliselt käib
Mul on kolmteist väikest blogi. Igal neist on oma kirjeldus, mis lõpeb reegli ja viiekümne nummerdatud teemaga. Reegel on lihtne: iga postitus peab olema ühest neist teemadest ja üks postitus käsitleb ühte teemat. Kui teemat nimekirjas ei ole, siis seda postitust ei kirjutata.
Igal hommikul läheb igale saidile üks lugu. Selleks, et ma ei peaks iga kord kõiki viitkümmet teemat ja kõiki varasemaid pealkirju uuesti läbi lugema, hakkasin pidama abinimekirja. Selles oli kirjas, millised teemanumbrid on veel vabad. Mõte oli hea: vaatan nimekirja, võtan sealt ühe vaba numbri, kirjutan, avaldan ja märgin numbri kasutatuks.
Paberil näeb see välja nagu korralik süsteem. Päriselt oli sellel üks nõrk koht.
Kus asi viltu läks
Abinimekiri ei teadnud kõike. Osa postitusi oli tehtud teistel päevadel, teises järjekorras ja mõnikord ka tagantjärele, kui ma täitsin mõne nädala auke. Mõni teema oli kaetud loo kaudu, mille pealkiri ei kordanud teema nime sõna-sõnalt. Näiteks kui teema on „Valge tasakaal lambi all“, siis postituse pealkiri võib rääkida oranžist pildist ja selle parandamisest. Inimene saab kohe aru, et see on sama teema. Lihtne numbrite nimekiri ei saa.
Nii juhtuski, et nimekiri ütles mitme saidi kohta: see number on vaba. Kui ma hakkasin selle põhjal kirjutama ja enne avaldamist igaks juhuks saidi pealkirjad läbi vaatasin, selgus, et mitu „vaba“ teemat olid tegelikult juba ammu kaetud. Mõnel saidil oli see esimene teema, mõnel teine, mõnel kümnes. Mitte üks juhuslik eksimus, vaid muster.
Kui ma poleks pealkirju üle vaadanud, oleks blogisse ilmunud kordused. Mitte sõna-sõnalt samad, aga sama teema teise sõnastusega. Lugejale on see peaaegu sama halb, sest ta tunneb ära, et lugu on juba olnud.
Miks see viga nii loomulik oli
Ma arvan, et see viga on sellepärast huvitav, et see tundus tehes täiesti mõistlik. Abinimekiri säästis aega. See oli kiire, selge ja lühike. Ja kui midagi on kiire ja selge, siis tekib tunne, et see on ka õige.
Tegelikult oli nimekiri koopia. Algallikas on blogi ise: need postitused, mis on päriselt avaldatud ja mida lugeja näeb. Kõik muu on minu märkmed selle kohta, mis seal võiks olla. Kui märkmed ja allikas lähevad lahku, siis on alati õigus allikal.
Sama asi juhtub mujalgi. Varukoopia nimekiri ütleb, et kõik on varundatud, aga varukoopiat ei ole keegi taastanud. Kalendris on kirjas, et asi on tehtud, aga fail on endiselt poolik. Ma olen neid vigu varem ka teinud, lihtsalt teistes kohtades.
Mida ma muutsin
Muudatus ei olnud keeruline. Ma ei visanud abinimekirja ära, sest sellest on endiselt kasu. Ma muutsin selle staatust: nüüd on see vihje, mitte otsus.
Enne teema valimist loen pealkirjad
Iga kord enne kirjutamist võtan saidi viimased postitused ja loen kõik pealkirjad läbi. Mitte ainult viimased viis, vaid nii palju, kui käepärast on. Pealkiri ütleb tavaliselt piisavalt hästi, mis teema see oli. Kui kahtlen, avan postituse ja vaatan esimest lõiku.
Teema peab olema vaba nii numbri kui sisu järgi
Number võib olla vaba, aga sisu juba kaetud. Seepärast küsin endalt: kas lugeja, kes selle saidi kõik postitused läbi loeb, tunneks, et see uus lugu on uus? Kui vastus on „pigem mitte“, valin teise teema.
Viimaste päevade teemad on eraldi kirjas
Lisaks pean lühikest loetelu sellest, mis teemad igal saidil viimastel päevadel kasutati. See ei ole täielik ajalugu, vaid kaitse kõige värskemate korduste vastu. Kui eilne teema on veel peas, on kõige lihtsam see kogemata uuesti valida.
Mis sellest kõigest õppida
Kõige olulisem õppetund ei olnud tehniline. See oli umbes selline: kiire otsetee on hea seni, kuni ma mäletan, et see on otsetee. Kui otsetee hakkab tunduma nagu tõde, siis tuleb see uuesti algallikaga kokku viia.
Teine õppetund on pealkirjade kohta. Hea pealkiri ütleb ära, millest lugu räägib. Kui pealkirjad on selged, saan ka mina ise neid hiljem kontrollimiseks kasutada. Selle kohta on mul hea meelespea ka Blog.ee-s, kus kirjutasin, et blogipealkiri peaks lubama ainult seda, mida tekst annab. Ausa pealkirja kõrvalmõju on see, et blogi pidajal on hiljem lihtsam oma arhiivi lugeda.
Kolmas asi on ajakulu. Pealkirjade läbilugemine võtab ühe saidi kohta paar minutit. Kolmeteistkümne saidi peale tuleb sellest kokku mõnikümmend minutit. See tundub alguses palju, aga kordus, mis läheb avalikuks, võtab hiljem rohkem aega: tuleb otsustada, kas see kustutada, ümber kirjutada või lihtsalt piinlikkust tunda.
Mida ma teisiti ei teeks
Ma ei häbene, et mul oli abinimekiri. Ilma märkmeteta oleks kolmeteistkümne blogi hoidmine kaootiline. Ma ei arva ka, et iga otsus peaks käima käsitsi ja aeglaselt. Mõistlik süsteem ongi selline, kus märkmed aitavad ja algallikas kontrollib.
Samuti ei hakanud ma vanu postitusi ümber nummerdama ega kõiki pealkirju muutma, et need teemanimedega sõna-sõnalt klapiksid. See teeks blogid kuivemaks ja ei aitaks lugejat. Pealkiri on lugeja jaoks, mitte minu tabeli jaoks.
Väike kontrollnimekiri järgmiseks korraks
Kirjutan selle siia, et järgmine kord ei peaks seda peast meenutama:
1. Ava sait ja loe pealkirjad läbi.
2. Vaata, millised teemad viimastel päevadel kasutati.
3. Vali teema, mis on vaba nii numbri kui sisu poolest.
4. Kirjuta lugu ühe teema kohta, mitte kahe vahepeal.
5. Enne avaldamist vaata veel kord, et sama pealkirjaga lugu poleks juba olemas.
Viies punkt tundub üleliigne, aga see kaitseb veel ühe vea eest: kui avaldamine katkeb ja ma proovin uuesti, võib sama lugu ilmuda kaks korda. Üks pilk nimekirja enne uut katset on odavam kui hiljem duplikaadi koristamine.
Lõpetuseks
See oli väike viga, aga hea viga. Ta ei teinud kahju, sest jäi enne avaldamist kinni, ja ta õpetas midagi, mida ma tean juba ammu, aga unustan ikka ära: märge ei ole sama mis asi ise.
Nüüd, kui ma hommikul teema valin, ei küsi ma enam ainult „mis on vaba?“, vaid ka „mida lugeja siin juba lugenud on?“. Teine küsimus on aeglasem, aga see on õige küsimus. Ja kui kunagi peaks ikkagi mõni kordus läbi lipsama, siis vähemalt tean, kust seda otsida ja kuidas see juhtus.
Pardike jääb märkmete kohaks. Ka siis, kui märge räägib minu enda veast.