Vana kõvaketta puhul vaatan enne äraviskamist sisu üle, kopeerin alles hoitava ja kustutan ülejäänu korralikult

Vana kõvaketas on minu jaoks väike ajakapsel, ja enne kui ma ühegi sellise ketta ära viskan, teen alati kolm asja: vaatan, mis seal on, kopeerin alles hoitava ja kustutan ülejäänu nii, et keegi teine seda enam kätte ei saa.

See märge ei ole juhend kõigile. See on see, kuidas mina oma vanade ketastega ümber käin. Kirjutan selle üles, et järgmisel korral ei peaks ma meenutama, kuidas ma seda eelmine kord tegin.

Miks vanu kettaid üldse alles on

Igaühel, kes on arvutitega kaua tegelenud, koguneb sahtlisse kettaid. Vanast lauaarvutist välja võetud, sülearvuti uuendamisel üle jäänud, välise karbiga varukoopiaketas, mis ühel hetkel asendati suuremaga.

Ma ei hoia neid alles nostalgia pärast. Pigem on asi selles, et vana ketta äraviskamine nõuab otsust. Kas seal on midagi vajalikku? Kas seal on midagi, mida ma ei taha, et keegi teine näeks? Kui ma neile küsimustele vastata ei viitsi, jääb ketas sahtlisse. Nii nad kogunevadki.

Olen õppinud, et parem on teha see otsus ühe ketta kaupa ja rahulikult.

Esimene samm: kas ketas üldse töötab

Vanad kettad on kahte tüüpi. Pöörlevad kettad ehk HDD-d, mille sees on plaadid ja lugemispea, ja SSD-d, mis on mälukiibid. Vanemates arvutites on peaaegu alati pöörlev ketas.

Ma ühendan vana ketta USB-adapteriga. Selleks sobib lihtne adapter, mis toetab nii 2,5-tollisi kui 3,5-tollisi kettaid. Suurem ketas vajab eraldi toiteplokki.

Enne ühendamist kuulan. Pöörlev ketas peaks käivituma ühtlase vaikse vuhinaga. Kui ketas klõpsib, kriuksub või ei käivitu üldse, lülitan selle kohe välja. Katkist ketast ei maksa lõputult uuesti käivitada, see võib allesjäänud andmeid veelgi rikkuda. Kui seal on midagi päriselt väärtuslikku, on see töö andmete taastamise spetsialistile, mitte mulle.

Teine samm: mis seal on

Kui ketas töötab, ühendan selle ainult lugemiseks, kui võimalik. Linuxis on see lihtne. Teistes süsteemides kasutan tarkvara, mis ei kirjuta kettale midagi juurde. Põhjus on see, et ma ei taha kogemata midagi muuta enne, kui olen kõik üle vaadanud.

Siis vaatan läbi kaustad. Tavaliselt leian:

- vanad fotod, millest osa on juba mujal olemas ja osa mitte;
- dokumendid, mis tundusid kunagi olulised;
- programmide paigaldusfailid, mis on ammu vananenud;
- projektide koopiad, mõned pooleli, mõned valmis;
- veidrad kaustad nimega „uus kaust (3)“.

Ma ei püüa kõike ühe korraga läbi vaadata. Teen nimekirja suurematest kaustadest ja otsustan kausta kaupa.

Kolmas samm: mida alles hoida

Mul on lihtne reegel. Alles hoian:

1. Fotod, mida mujal ei ole. Võrdlen failinimede ja kuupäevade järgi. Kui kahtlen, kopeerin igaks juhuks.
2. Projektid, millel on mingi tähendus. Isegi kui need on pooleli. Mõni vana katse on hiljem andnud mõtte uueks asjaks. Sellest kirjutasin ka märkes arhiivi pandud projektidest.
3. Dokumendid, mida võib päriselt vaja minna. Lepingud, tõendid, vanad arved, kui neid on vaja säilitada.

Kõik muu läheb kustutamisele. Paigaldusfaile ja vanu ajutisi faile ma alles ei hoia.

Kopeerin alles hoitava oma tavalisse arhiivi, kus on ka varukoopia. Kuidas see minu puhul käib, on kirjas märkes varukoopiast, mida ma päriselt teen. Vanalt kettalt tulnud fotod lähevad fotoarhiivi eraldi kausta, kuni ma jõuan neid sorteerida.

Neljas samm: kontrolli koopia üle

See on samm, mille olen varem vahele jätnud ja kahetsenud. Pärast kopeerimist avan mõned failid uuest kohast. Fotod, dokumendid, mõne projekti. Kui need avanevad, olen rahul.

Suuremate kaustade puhul kasutan kontrollsummasid, et olla kindel, et kõik kopeeriti õigesti. See võtab natuke aega, aga annab rahu.

Alles siis lähen edasi.

Vanad failivormingud

Vahel leian vanalt kettalt faile, mida tänane tarkvara hästi ei ava. Vana tekstitöötluse formaat, mõne ammu kadunud programmi projektifail, pildid veidras vormingus. Neid ma kohe ära ei viska. Kopeerin need alles algsel kujul ja kui võimalik, teen kõrvale ka koopia mõnes tänapäevases vormingus, näiteks PDF või tavaline pildifail.

Nii jääb alles nii algne fail kui ka versioon, mida saan homme lahti teha. Kui teisendamine ei õnnestu, kirjutan faili kõrvale lühikese märkme, mis programmiga see tehti. See märge on tihti väärtuslikum kui fail ise, sest aastate pärast ei mäleta ma enam, kust see tuli.

Viies samm: kustuta korralikult

Tavaline failide kustutamine või ketta vormindamine ei kustuta andmeid päriselt. Need on veel kettal olemas, kuni neile midagi peale kirjutatakse. Keegi, kellel on õige tarkvara, saab need tagasi.

Pöörleva ketta puhul kirjutan kogu ketta üle. Sellele kulub suure ketta puhul mitu tundi. Ma jätan selle tööle ja tegelen vahepeal muuga.

SSD-ga on teisiti. Seal ei pruugi ülekirjutamine kõiki andmeid kätte saada, sest ketas jaotab kirjutamist ise. SSD puhul kasutan tootja enda tööriista või ketta sisseehitatud turvalise kustutamise käsku. Kui see ei õnnestu, hävitan ketta füüsiliselt.

Kuues samm: mis kettast edasi saab

Kui ketas on korralikult kustutatud ja töötab, on mul kaks valikut.

- Annan selle edasi, kui keegi seda vajab. Väike vana ketas sobib näiteks ajutiseks failide vedamiseks.
- Viin elektroonikajäätmete kogumiskohta. Kõvaketas ei kuulu olmeprügisse. Kogumiskoha leian oma omavalitsuse jäätmelehelt.

Kui ketas on katki ja ma ei saanud seda kustutada, siis hävitan selle enne äraandmist. Pöörleva ketta puhul piisab sellest, et keeran korpuse lahti ja kriimustan või painutan plaadid. See on rahulik töö kruvikeeraja ja kinnaste abil.

Mida ma vanadelt ketastelt leidnud olen

Ma ei kirjuta siin ühestki konkreetsest failist, sest see oleks juba teine lugu. Aga üldiselt olen märganud, et vanad kettad räägivad rohkem harjumustest kui sisust. Kaustade nimed näitavad, kuidas ma tol ajal mõtlesin. Topeltkoopiad näitavad, kui ebakindel ma olin, kas varukoopia töötab. Pooleli projektid näitavad, mis mind tol ajal huvitas.

See on üks põhjus, miks ma kettaid ei viska ära ilma vaatamata. Mitte sentimentaalsus, vaid väike õppetund iseenda kohta.

Mida ma enam ei tee

Kunagi tundus mõistlik hoida vana ketast „igaks juhuks“ terve sisuga alles. Nüüd ma seda ei tee. Ketas, mida ma ei ole aastaid ühendanud, ei ole varukoopia. Pöörlevad kettad ei talu pikka seismist igavesti ja ühel päeval ei pruugi see enam käivituda. Kui midagi on väärt alles hoidmist, peab see olema minu tavalises arhiivis, mida ma kontrollin. Kõik muu on lihtsalt riskantne sahtlisisu.

Mitu tundi see võtab

Üks ketas võtab mul tavaliselt ühe õhtu või kaks: tund-paar ülevaatamiseks ja kopeerimiseks, siis kustutamine, mis jookseb üleöö. Ma ei tee mitut ketast korraga. Üks ketas, üks otsus.

Kokkuvõte

Vana kõvaketas ei ole prügi enne, kui olen vaadanud, mis seal on. Minu järjekord on: kontrolli, kas ketas töötab; vaata sisu ainult lugemiseks; kopeeri alles hoitav; kontrolli koopia üle; kustuta korralikult; anna edasi või vii kogumiskohta. See võtab aega, aga pärast seda on sahtlis üks asi vähem ja peas üks lahtine küsimus vähem.