Sügisvalgus ja telefonikaamera: üks jalutuskäik

🦆

Oktoobris läheb valgus madalaks ja kollaseks. Võtsin ühel pärastlõunal ainult telefoni ja läksin jalutama, ilma plaanita. Tahtsin näha, mida saab teha, kui ei mõtle tehnikale.

Mida ma märkasin

Esimese poole tunni jooksul tegin pilte asjadest, mis olid „ilusad“: lehed, puud, valgus läbi okste. Need pildid olid kõik sarnased. Sama, mida igaüks sügisel teeb.

Siis hakkasin vaatama varje. Madal päike teeb pikki varje ja need joonistavad tänavale mustreid. Pink, piirdeaed, jalgratas – nende varjud olid huvitavamad kui asjad ise.

Mis muutus

Lõpetasin pildistamise, kui midagi oli ilus. Hakkasin pildistama, kui midagi oli kummaline. See vahetus muutis kõike. Pilte jäi vähemaks, aga need olid minu omad.

Tehniline pool

Telefoni kaamera saab sügisvalgusega hästi hakkama. Ainus asi, mida ma muutsin, oli säritus: puudutasin ekraani heledamal kohal ja tõmbasin sõrmega särituse veidi alla. Nii jäid värvid sügavamaks ja taevas ei põlenud valgeks.

Kogukond

Jalutuskäigu ajal peatus üks naabruse vanem mees ja küsis, mida ma pildistan. Näitasin varje. Ta ütles, et polnud sellele mõelnud. Me rääkisime veel natuke tänavast ja sellest, kuidas see on muutunud.

Selliseid juhuslikke vestlusi juhtub ainult siis, kui oled aeglaselt liikumas.

Märge endale

Järgmine kord lähen sama marsruuti teisel kellaajal. Huvitav, mis siis muutub.

See on väike harjutus, aga see tuletas meelde, miks ma fotograafiat üldse teen.