Nimevalik ühele projektile: neli küsimust enne domeeni

Igal projektil on hetk, kus ta vajab nime. See märge on sellest, kuidas ma ühele projektile nime valin: millised küsimused ma endale esitan, miks lihtne kirjeldav nimi mulle sageli sobib ja millest ma nime valides hoidun. Ei mingit valemit, pigem harjumus, mis on kujunenud.

Nimi kui esimene otsus

Kui projekt on alles idee, on nimi esimene asi, mis selle päriseks teeb. Kaust saab nime, fail saab nime, domeen saab nime. Ilma nimeta on projekt lihtsalt mõte, mille juurde ma ei oska tagasi tulla. Nimega on see midagi, millest saab rääkida.

Samas on nimi ka lõks. Hea nimi võib anda tunde, et projekt on juba poolenisti valmis, kuigi midagi pole tehtud. Halb nimi võib projekti kogu aeg alla tõmmata. Seepärast püüan nime valida hoolikalt, kuid mitte liiga kaua.

Minu küsimused nime jaoks

Esiteks küsin: mida see projekt teeb? Mitte seda, mida ma tahaksin, et see teeks, vaid seda, mida see päriselt teeb. Kui projekt on meistrisait, mis aitab kirjeldada väikseid kodutöid, siis Kruvimees on aus nimi. Kui projekt on telefonifoto juhendid, siis Pildimees ütleb sama. Need nimed ei ole poeetilised, kuid need ei valeta.

Teiseks küsin: kas ma oskan seda valjusti öelda? Kui pean nime telefonis tähthaaval ette lugema, on see liiga keeruline. Eesti keeles on täpitähed omaette küsimus. Domeeninimes ei saa neid tavaliselt mugavalt kasutada, nii et nimi peab töötama ka ilma nendeta.

Kolmandaks küsin: kas see on juba kellegi teise oma? Kui nimi on sama mõne tuntud firma või tootega, tekib segadus. Mõnikord tekib ka küsimus, kas mul on õigus seda kasutada. Kui kahtlen, valin teise nime.

Neljandaks küsin: kas see nimi kestab? Moesõna võib praegu kõlada hästi, kuid viie aasta pärast tunduda naljakas. Lihtne sõna kestab kauem.

Kirjeldav nimi versus isiklik nimi

Enamik minu projekte on kirjeldavate nimedega. Toiduabi, Aitab, Kruvimees, Pildimees. Kirjeldav nimi on hea, sest see ütleb lugejale kohe, mida oodata. Kui keegi otsib toiduabi infot, leiab ta Toiduabi.ee. Ma ei pea seletama.

Pardike on erand. See on isiklik nimi, mis ei kirjelda sisu. Pardike on minu märkmete koht, mitte teenus. Isiklik nimi sobib, sest siin ei pea lugeja kohe aru saama, mida ta leiab. Ta leiab mind ja minu märkmed. Miks see koht on just Pardike, on omaette lugu, mille juurde tahaksin kunagi eraldi tagasi tulla.

Kirjeldav nimi seob projekti teemaga. Kui projekt muutub, võib nimi jääda kitsaks. Isiklik nimi on paindlikum, kuid ei aita leida. Iga kord valin, kumb on selle projekti jaoks olulisem.

Domeeninimi

Sageli on nimevaliku piiraja domeeninimi. Hea nimi on kasutu, kui domeen on juba võetud. Seepärast kontrollin domeeni kohe, kui nimi hakkab meeldima. Kui domeen on vaba, on see märk, et võib edasi minna. Kui ei ole, otsin teist nime, mitte veidrat varianti samast.

Eesti projektide jaoks eelistan .ee lõppu. See ütleb, et projekt on Eesti kohta ja Eesti lugejatele. Mõnel juhul sobib ka .net või muu, näiteks kui projekt on arhiiv või vanema ajaloo kohta.

Domeenidest, mida ma alles hoian, ja neist, mida kinni panen, tahaksin kirjutada eraldi. Nimi ja domeen on seotud, kuid mitte sama asi. Nimi võib elada edasi ka siis, kui domeen muutub.

Millest ma hoidun

Ma hoidun nimedest, mis lubavad rohkem, kui projekt annab. Kui sait on väike juhend, ei nimeta ma seda „keskuseks“ või „portaaliks“. Kui projekt on katsetus, ei anna ma sellele nime, mis kõlab nagu valmis toode.

Ma hoidun nimedest, mis võivad tunduda ametlikud, kui projekt seda ei ole. Kui sait räägib mõnest kaubamärgist, ei tohi nimi jätta muljet, et see on kaubamärgi ametlik leht. See on oluline nii aususe kui ka õiguste pärast.

Ma hoidun ka liiga nutikatest nimedest. Sõnamäng võib olla tore, kuid kui keegi ei saa aru, mis see tähendab, ei aita see kedagi.

Kuidas ma otsustan

Kirjutan paberile kõik nimed, mis pähe tulevad. Ilma hindamata. Siis jätan paberi päevaks või paariks kõrvale. Kui tulen tagasi, kriipsutan maha need, mis ei vasta mu küsimustele. Tavaliselt jääb paar tükki. Neist valin selle, mida on kõige lihtsam valjusti öelda.

Kui ikka ei oska valida, kasutan töönime. Töönimi on ajutine ja annab projektile kausta ja faili nime. Hiljem, kui projekt on rohkem välja kujunenud, on lihtsam õiget nime leida, sest ma tean, mis see päriselt on.

Nimi teiste kõrvas

Enne lõplikku otsust on kasulik nimi kellelegi teisele välja öelda, ilma selgituseta. Kui ta küsib kohe, mida see tähendab, on nimi kas väga huvitav või liiga segane. Kui ta arvab ära, mida projekt teeb, on kirjeldav nimi oma töö teinud. Kui ta hääldab nime teisiti, kui mina mõtlesin, on see samuti oluline info. Nimi elab lõpuks teiste inimeste suus, mitte minu märkmikus.

Nimi pärast avaldamist

Kui projekt on avaldatud, on nime muutmine kallis. Lingid lähevad katki, lugejad ei leia enam ja otsingumootorid peavad uuesti õppima. Seepärast on hea nimi enne avaldamist väärt aega. Kuid kui nimi on tõesti vale, on parem see muuta varem kui hiljem.

Blog.ee-l on artikkel pealkirjade kohta, mis on sarnane teema: Blogi pealkirjade stiil: üks kullerpäev Pärnamäelt Viimsini viies erinevas pealkirjas (avaneb uues aknas). Pealkiri on postituse nimi ja sama küsimus kehtib: mida see ütleb ja kas see on aus.

Arhiivi nimed

Ka arhiivi pandud projektidel on nimed. Need nimed jäävad, isegi kui projekt enam ei arene. Mõnikord vaatan vanu nimesid ja mõtlen, miks ma just selle valisin. Mõni on hea ka praegu, mõni tundub kummaline. See on üks põhjus, miks ma hoian arhiivi alles: see näitab, kuidas mu mõtlemine on muutunud. Sellest kirjutasin artiklis Arhiivi pandud projektid: miks ma neid alles hoian.

Kokkuvõtteks

Nimevalik on minu jaoks lihtne protsess: küsin, mida projekt teeb, kas nime saab valjusti öelda, kas see on vaba ja kas see kestab. Eelistan kirjeldavaid nimesid, välja arvatud siis, kui projekt on isiklik. Hoidun nimedest, mis lubavad liiga palju või tunduvad ametlikud. Kirjutan nimed paberile, jätan need seisma ja valin lihtsaima. Kui ei oska, kasutan töönime.

See ei ole valem, mis sobib kõigile. See on viis, kuidas mina oma projektidele nimesid annan. Kui sa ise valid nime, võib-olla aitab mõni neist küsimustest. Varasemalt kirjutasin ka sellest, kuidas üks süsteem valmis sai: Kuidas üks API kolmeteistkümnele blogile valmis sai. Seal oli nimevalik üks paljudest väikestest otsustest.