Link, mille ma alles hoian: kolm küsimust iga järjehoidja kohta

Brauseris on mul palju järjehoidjaid, kuid alles hoida tasub vähe linke. See märge on sellest, millise lingi ma päriselt alles hoian, miks just selle ja kuidas ma otsustan, mis link väärib hoidmist ning mis võib kaduda. Lugu on väike, kuid see puudutab seda, kuidas ma oma tööd mäletan.

Järjehoidjate probleem

Järjehoidja on lubadus iseendale: ma tulen selle juurde tagasi. Enamasti ma ei tule. Järjehoidjate nimekiri kasvab, kuni see muutub sama kasutuks kui avatud vahelehtede rida. Kui ma tahan midagi leida, otsin pigem uuesti, sest see on kiirem kui oma nimekirja läbi kammimine.

Seepärast ei mõtle ma enam järjehoidjatest kui arhiivist. Järjehoidja on ajutine. Link, mida ma päriselt alles hoian, on midagi muud. See on link, mille ma kirjutan üles kohta, kus see jääb alles ka siis, kui brauser vahetub või arvuti läheb katki.

Link, mille ma alles hoian

Üks link, mida ma kindlasti alles hoian, on minu enda artikkel Kuidas üks API kolmeteistkümnele blogile valmis sai. See ei ole kõige loetum ega kõige ilusam postitus. Kuid see on koht, kus on kirjas, kuidas süsteem alguse sai. Kui ma kunagi unustan, miks mõni asi on tehtud nii, nagu see on, saan sinna tagasi minna.

Oma artikli link on eriline, sest ma kontrollin seda. Ma tean, et see ei kao, kui ma seda ise ei kustuta. Võõra saidi link võib homme katki minna, kui sait kolib, muudab struktuuri või kaob. Oma lingi eest vastutan mina.

Miks lingid katki lähevad

Lingid lähevad katki rohkem, kui arvatakse. Sait muudab aadresside struktuuri. Artikkel kustutatakse. Domeen aegub. Firma lõpetab tegevuse. Iga selline sündmus muudab hoitud lingi tühjaks.

Minu enda saitidel on aadressid kujul domeen, artikli sõna ja lühend pealkirjast. Need on loetavad ja ütlevad juba aadressis, millest artikkel räägib. Kui ma kunagi muudaksin kogu süsteemi, peaksin vanad aadressid suunama uutele, et varasemad viited katki ei läheks.

Seepärast on mul reegel: kui link on oluline, hoian alles ka selle sisu. Mitte ainult aadressi, vaid lühikese kokkuvõtte, mida seal oli. Kui link läheb katki, jääb mulle vähemalt teadmine, mis seal oli.

Kuidas ma otsustan, mida hoida

Küsin endalt kolm küsimust. Kas ma vajan seda uuesti? Kas ma leian selle otsinguga uuesti? Kas selle sisu võib muutuda või kaduda?

Kui vajan uuesti, kuid leian otsinguga kergesti, pole mõtet seda eraldi hoida. Kui vajan uuesti ja seda on raske leida, hoian. Kui sisu võib kaduda, hoian koos kokkuvõttega.

Enamik linke kukub esimese küsimuse peal läbi. Ma ei vaja neid uuesti. Need olid huvitavad hetkel, kuid ei ole olulised hiljem. Nende jaoks pole vaja midagi teha.

Kus ma linke hoian

Ma ei hoia olulisi linke brauseris. Hoian neid tekstifailis koos lühikese märkmega. Iga rida on: kuupäev, link, üks lause, miks see oluline on. Fail on lihtne ja seda saab avada igal pool. See on osa minu märkmete süsteemist, millest kirjutasin artiklis Paberimärkmed versus fail: kuidas ma oma mõtteid tegelikult hoian.

Fail on ka varukoopias, nagu kõik muu. Sellest, millist varukoopiat ma teen, kirjutasin artiklis Varukoopia, mida ma päriselt teen.

Lingid teiste saitide vahel

Kolmeteistkümne blogi süsteemis on palju linke saitide vahel. Muhebeebi viitab Pildimehele, Nomera viitab Blog.ee-le, Pardike viitab kõigile. Need lingid on mõeldud lugejale, et ta saaks liikuda ühelt teemalt teisele.

Praegu on nende linkidega üks probleem: need ei ole avalikul lehel klikitavad. Lingid on tekstis Markdown-vormingus, kuid sait näitab neid tavalise tekstina. See tähendab, et lugeja näeb aadressi, kuid ei saa sellele vajutada. Probleem on kuvamises, mitte linkides endis, ja see on asi, mille parandamine on järgmises sammus. Sellest kirjutasin ka kirjas iseendale.

Isegi kui lingid praegu ei tööta, hoian neid tekstis alles. Kui kuvamine paraneb, hakkavad need tööle ilma, et peaksin iga postitust uuesti muutma.

Kuidas lingi tervist kontrollida

Lingi kontrollimine on lihtne: ava see ja vaata, kas leht on see, mida ootasid. Mõnikord avaneb leht, kuid sisu on muutunud. Artikkel on ümber kirjutatud, pilt on kadunud või leht suunab avalehele. Seepärast ei piisa sellest, et link avaneb. Pean vaatama, kas sisu vastab minu märkmele.

Kui sisu on muutunud, uuendan märget. Kui leht on kadunud, otsin, kas see on mõnes veebiarhiivis alles. Kui on, lisan arhiivi aadressi. Kui ei ole, jätan alles ainult oma kokkuvõtte ja märgin, et algallikas on kadunud. Nii tean hiljem, et ei pea seda enam otsima.

Link kui mälestus

Mõni link ei ole kasulik, vaid tähenduslik. Link esimesele postitusele, mille ma kunagi avaldasin. Link pildile, mis meenutab üht päeva. Need lingid ei vasta minu kolmele küsimusele, kuid ma hoian neid ikkagi.

Need on nagu vanad fotod. Neid ei vaata iga päev, kuid on hea teada, et need on olemas. Sellest, kuidas ma oma fotoarhiivi korrastan, kirjutasin eraldi. Lingid ja fotod on sarnased: väike osa on väärt hoidmist, suur osa võib minna.

Mida ma lingi juurde kirjutan

Kui hoian linki, kirjutan selle juurde lause, mis ütleb, miks. Mitte seda, mis seal on, vaid seda, miks see mulle oluline on. „Siin on kirjas, kuidas süsteem alguse sai“ on parem kui „API artikkel“. Põhjus aitab mul hiljem otsustada, kas link on veel oluline.

Kui põhjus kaob, võib ka link minna. Kui ma loen rida ja ei mäleta enam, miks see oluline oli, kustutan selle. See on harva, kuid juhtub.

Väike harjumus

Minu plaan on kord kuus oma linkide fail läbi vaadata. Kontrollin, kas lingid töötavad. Kustutan need, mis pole enam olulised. Lisan kokkuvõtte neile, mille sisu võib kaduda. See võtab mõne minuti.

See harjumus hoiab faili väikesena ja kasulikuna. Kui ma seda ei teeks, muutuks fail sama kasutuks kui järjehoidjate nimekiri.

Kokkuvõtteks

Link, mille ma alles hoian, on link, mida ma vajan, mida on raske uuesti leida või mille sisu võib kaduda. Hoian neid tekstifailis koos põhjusega, varukoopias ja vaatan kord kuus üle. Kõige olulisem link on minu enda artikkel sellest, kuidas süsteem alguse sai, sest seal on kirjas, miks asjad on nii, nagu on.

Kui sa ise hoiad linke, proovi küsida neid kolme küsimust. Võib-olla avastad, et enamik järjehoidjaid võib kaduda ja ainult mõned on päriselt olulised. Blog.ee artikkel Lühike katkend ja link algse autori juurde: kuidas Blog.ee tsiteerib (avaneb uues aknas) räägib samuti sellest, miks link algallikale on oluline ja kuidas seda ausalt kasutada.