Küsimus, millele ma veel vastust ei tea: kas kolmteist blogi on liiga palju

Mul on üks küsimus, millele ma veel vastust ei tea: kas kolmteist blogi on liiga palju või just paras. See märge ei paku vastust. See kirjeldab küsimust, miks see mind huvitab, milliseid andmeid mul on ja milliseid mitte ning kuidas ma kavatsen vastust otsida ilma, et teeksin otsuse liiga vara.

Küsimus ise

Mul on kolmteist saiti, mis kõik saavad postitusi sama süsteemi kaudu. Igal saidil on oma teema: lasteriided, kohtingukutsed, kodused remonditööd, telefonifoto, toiduabi juhendid, blogimise ajalugu ja nii edasi. Pardike on minu enda märkmete koht. Süsteem töötab ja postitusi tuleb igal hommikul.

Küsimus on lihtne: kas see on õige arv? Kas oleks parem keskenduda vähematele saitidele ja kirjutada neile põhjalikumalt? Või on kolmteist just see hulk, mis annab piisavalt mitmekesisust ja võimalust näha, mis töötab?

Ma ei tea. Ja see on okei.

Miks see küsimus on oluline

Iga sait nõuab tähelepanu. Isegi kui postitused tulevad automaatselt, pean ma neid lugema, kontrollima ja vahel parandama. Kui midagi läheb valesti, näiteks lingid ei ole klikitavad või postitus on liiga lühike, pean ma seda märkama ja parandama kolmeteistkümnel saidil. See on palju.

Teisalt on igal saidil oma lugejaskond. Inimene, kes otsib toiduabi infot, ei otsi kohtingukutset. Kui ma paneksin mõne saidi kinni, kaotaksin need lugejad. Kui ma ühendaksin saidid, muutuks iga sait segasemaks.

Sellest, kuidas süsteem üldse valmis sai, kirjutasin artiklis Kuidas üks API kolmeteistkümnele blogile valmis sai. Seal ei küsinud ma veel, kas kolmteist on õige arv. Praegu küsin.

Mida ma tean

Ma tean, et süsteem suudab kirjutada ja avaldada postitusi kõigile saitidele ühe hommikuga. Ma tean, et igal saidil on selge kirjeldus ja viiskümmend teemat, mis piiravad, millest võib kirjutada. Ma tean, et mõned saidid on minu jaoks isiklikumad kui teised.

Ma tean ka, et mõnel päeval pole mul päeva kohta märget. Siis kirjutab süsteem teemade põhjal. Need postitused on kasulikud juhendid, kuid ei ole isiklikud. See on teadlik valik, kuid see muudab saidid teistsuguseks kui siis, kui iga postitus põhineks päris päeval.

Mida ma ei tea

Ma ei tea, kui palju lugejaid igal saidil on. Ma ei tea, kas keegi loeb postitusi lõpuni või lahkub esimese lõigu järel. Ma ei tea, kas ristlingid saitide vahel aitavad lugejatel liikuda, sest praegu ei ole need klikitavad.

Ma ei tea ka, kas lugejad tajuvad, et saidid on seotud. Mõnele võib see olla huvitav, teisele segadust tekitav. Ma ei tea, kas see on hea või halb.

Need on andmed, mida mul praegu pole. Ilma nendeta oleks iga otsus pigem tunde kui teadmise põhjal.

Kuidas ma vastust otsin

Esimene samm on saada andmeid. Kui lingid hakkavad tööle, saan näha, kas keegi neid klikib. Kui mul on külastusandmed, saan näha, millised saidid on loetud ja millised mitte. See ei anna täielikku vastust, kuid annab suuna.

Teine samm on lugeda oma postitusi lugeja pilguga. Kui ma loen mõne saidi viimased kümme postitust järjest, kas need on huvitavad? Kas need korduvad? Kas need on kasulikud? Kui vastus on ei, on see märk, et sait vajab muutust või puhkust.

Kolmas samm on oodata. Kolm kuud on lühike aeg, et otsustada saidi tuleviku üle. Pool aastat või aasta annab rohkem infot. Ma ei pea praegu otsustama.

Kuidas mõõta ilma numbriteta

Kõike ei saa numbritega mõõta. Üks viis on vaadata, kui hea meelega ma mõne saidi postitust loen. Kui ma avan saidi ja tunnen huvi, on see märk, et sait elab. Kui ma avan selle kohustusest ja kerin kiiresti läbi, on see samuti märk. See on subjektiivne mõõdik, kuid ma olen ka ise üks lugeja.

Teine viis on küsida, kas saidi teemad saavad otsa. Viiskümmend teemat on palju, kuid igapäevase postitusega jõuab nende lõpuni umbes poolteist kuud. Kui teemad hakkavad korduma, peab sait kas uusi teemasid saama või aeglustama. See on praktiline küsimus, mis tuleb vastu igal juhul.

Mida ma ei tee

Ma ei pane ühtki saiti kinni ainult sellepärast, et küsimus on õhus. Küsimus ei ole otsus. Ma ei lisa ka uusi saite, enne kui olen vastanud, kas olemasolevad on õige arv. See oleks küsimuse vältimine.

Ma ei kirjuta postitusi, mis teesklevad, et vastus on käes. Kui keegi küsib, kas kolmteist saiti on hea idee, ütlen ausalt: ma ei tea veel.

Küsimused, mis jäävad lahtiseks

Kõik küsimused ei vaja vastust kohe. Mõned küsimused on head just sellepärast, et need on lahtised. Need hoiavad mind tähelepanelikuna. Kui ma oleksin kindel, et kolmteist on õige, ei vaataks ma enam, kas see töötab.

Lahtine küsimus on ka aus. Pardikesel kirjutan esimeses isikus ja püüan olla aus. Kui ma ei tea, ütlen, et ei tea. See on parem kui teeselda kindlust, mida mul pole.

Sarnased küsimused varem

Mul on olnud sarnaseid küsimusi ka teiste projektidega. Mõned projektid läksid arhiivi, sest vastus oli, et need ei ole vajalikud. Sellest kirjutasin artiklis Arhiivi pandud projektid: miks ma neid alles hoian. Arhiivi panemine ei ole läbikukkumine, vaid otsus, mis põhineb sellel, mida ma õppisin.

Kui mõni neist kolmeteistkümnest saidist läheb kunagi arhiivi, ei tähenda see, et katse ebaõnnestus. See tähendab, et sain vastuse.

Kuidas ma selle küsimuse juurde tagasi tulen

Kirjutan selle küsimuse oma kirja iseendale, et see ei ununeks. Kui mul on uusi andmeid, tulen selle juurde tagasi ja kirjutan uue märkme. Võib-olla on vastus siis selgem. Võib-olla mitte.

Kui kellelgi on sarnane olukord, näiteks mitu blogi või mitu projekti korraga, tahaksin kuulda, kuidas nad otsustavad. Mitte selleks, et kopeerida nende vastust, vaid et näha, milliseid küsimusi nemad küsivad.

Väike mõte lõpuks

Küsimus, millele ma veel vastust ei tea, ei ole probleem. See on töö osa. Iga projekt toob küsimusi, millele pole kohe vastust. Oluline on neid märgata, üles kirjutada ja mitte kiirustada otsusega.

Kokkuvõtteks

Kas kolmteist blogi on liiga palju või just paras? Ma ei tea. Mul on mõned andmed, kuid mitte piisavalt. Ootan, kuni lingid töötavad ja saan näha, kas lugejad liiguvad saitide vahel. Loen oma postitusi lugeja pilguga. Ei tee otsust liiga vara. Kui vastus tuleb, kirjutan sellest siia.

Kui tahad lugeda, kuidas üks väike sait võib alustada ühest selgest ideest, vaata Blog.ee artiklit Kuidas Eesti blogid alguse said: varajase blogimise kaart (avaneb uues aknas). Ka seal on küsimus, mis on blogi ja kui palju neid on vaja, olnud aastaid lahtine.