Märge

Kaust, mille ma ära kustutasin, oli täis poolikuid saidimustandeid ja ma ei igatse neid

Kaust, mille ma ära kustutasin, oli täis poolikuid saidimustandeid ja ma ei igatse neid

Kaust, mille ma ära kustutasin, kandis nime „katsed-vanad“ ja selles oli aastate jagu poolikuid saidimustandeid, mida ma ei avanud enam kunagi.

Ma ei ole suur kustutaja. Pigem vastupidi: hoian alles, kopeerin alles ja panen arhiivi, sest kunagi võib vaja minna. Seda olen ma siin Pardikesel ka varem kirjutanud, kui rääkisin projektidest, mis on arhiivis, ja sellest, miks ma neid alles hoian. Seekord läks teisiti. Üks kaust läks päriselt prügikasti ja prügikast tühjendati. See märge on selle kohta, miks ma nii tegin, kuidas ma otsustasin ja mis tunne pärast oli.

Mis selles kaustas oli

Kaust tekkis nii, nagu sellised kaustad ikka tekivad. Kui mõni idee tuli, tegin uue alamkausta, panin sinna paar faili, mõne pildi, vahel andmebaasi tõmmise ja märkmete faili nimega „mõte.txt“. Kui idee ei läinud edasi, jäi kaust lihtsalt sinna. Aja jooksul kogunes neid kümneid.

Kui ma lõpuks sisu üle vaatasin, leidsin umbes sellised asjad:

- poolikud saidimallid, mille stiilid viitasid failidele, mida enam ei olnud;
- kolm peaaegu ühesugust esilehte samale ideele, igaüks veidi teise värviga;
- vanad andmebaasi tõmmised testandmetega, kus olid sees sõnad nagu „proov“ ja „asdf“;
- pildid, mis olid tegelikult juba fotoarhiivis olemas, ainult väiksemas suuruses;
- märkmed, mille esimene rida oli suurejooneline ja teine rida puudus.

Mitte ükski neist ei olnud asi, mille juurde ma oleksin viimase paari aasta jooksul tagasi läinud. Mõni fail oli nii vana, et ma ei mäletanud enam, millise domeeni jaoks see üldse mõeldud oli.

Miks just see kaust

Mul on kettal teisigi segaseid kohti, aga see kaust hakkas segama kolmel viisil.

Esiteks otsing. Kui otsisin mõnda oma praeguse projekti faili, tulid tulemustes ette vanad mustandid sama nimega. Mitu korda avasin vale faili ja hakkasin seda isegi muutma, enne kui märkasin, et see on aastatetagune katse.

Teiseks varukoopia. Iga öine varukoopia käis selle kausta läbi ja vaatas, kas midagi on muutunud. Midagi ei olnud muutunud, aga aeg ja ruum kulusid ikkagi. See ei olnud suur kulu, kuid see oli kulu asjale, millel polnud väärtust.

Kolmandaks pea. See kõlab pehmelt, aga iga kord, kui ma kausta nime nägin, tuli väike süümepiin: siin on pooleli jäänud asjad. Kausta olemasolu tähendas justkui lubadust, et kunagi teen need valmis. Tegelikult ei kavatsenud ma neid valmis teha.

Kuidas ma otsustasin

Ma ei kustutanud kõike ühe hiirekliki ja suure julgusega. Tegin selle aeglaselt, umbes nagu vana kõvakettaga, millest ma hiljuti kirjutasin: enne vaatan, siis kopeerin alles hoitava ja alles siis kustutan.

Esimene läbivaatus

Võtsin iga alamkausta ette ja küsisin ühe küsimuse: kas siin on midagi, mida ei ole kusagil mujal? Kui vastus oli „ei“, märkisin kausta nime lõppu „x“. Kui vastus oli „võib-olla“, avasin failid ükshaaval.

Mida ma alles jätsin

Alles jäi üllatavalt vähe. Üks märkmete fail, kus oli kirjas hea nimeidee, mida ma ei olnud kasutanud. Paar ekraanipilti vanast kujundusest, mis meenutasid, kust ma alustasin. Ja üks väike skript, mis tegi lihtsat asja hästi. Need tõstsin oma tavalisse märkmete ja arhiivi kohta, kus on kuupäev ja lühike selgitus juures.

Kokku võttis alles hoitav osa vähem kui protsendi kausta mahust.

Viimane kontroll

Enne lõplikku kustutamist kontrollisin, et mitte ükski praegune projekt ei viitaks sellele kaustale. Otsisin koodist ja seadistustest kausta nime. Üks vana seadistusfail viitas sinna tõesti, aga ka see fail oli ise kasutuseta. Läks sama teed.

Kustutamise hetk

Kustutamine ise võttis paar sekundit. Kõik eelnev võttis umbes kaks õhtut, kokku võib-olla neli tundi. Tunnistan, et viimase kinnituse juures ootasin hetke. Mitte sellepärast, et kahtlesin sisus, vaid sellepärast, et kustutamine tundub alati lõplikum kui alles hoidmine.

Pärast seda ei juhtunud midagi dramaatilist. Ei ühtegi katkist saiti, ei ühtegi puuduvat pilti, ei ühtegi kirja kelleltki, kes oleks midagi otsinud. Otsingutulemused muutusid lühemaks ja selgemaks. Järgmine öine varukoopia lõppes natuke kiiremini.

Mida ma sellest õppisin

Kõige olulisem tähelepanek oli see, et kaust ei olnud arhiiv. Arhiiv on minu jaoks koht, kus asjad on korras, nimega, kuupäevaga ja põhjusega, miks need alles on. See kaust oli lihtsalt kuhi. Kuhja alles hoidmine ei ole hoolsus, see on otsuse edasilükkamine.

Teine tähelepanek: pooleli jäänud asja väärtus on tavaliselt ühes lauses või ühes pildis, mitte kogu failihunnikus. Kui ma selle ühe lause üles kirjutan, võin ülejäänu rahuliku südamega ära visata.

Kolmas tähelepanek puudutab seda, kuidas kadunud asjadega üldse ümber käia. Blog.ee-s on hea lugu sellest, et kadunud blogist jääb sageli alles arhiivikoopia, viited ja mälestus (avaneb uues aknas). Avalikult ilmunud tekstiga on lugu teine, sest teised võivad sellele viidata. Minu kustutatud kaust ei olnud kunagi avalik, sellele ei viidanud keegi ja seetõttu oli otsus lihtsam.

Mida ma edaspidi teisiti teen

Ma ei taha, et sama kaust kolme aasta pärast uue nimega tagasi kasvaks. Seepärast panin paika paar lihtsat reeglit.

1. Iga uus katse saab kausta nimesse kuupäeva. Siis näen kohe, kui vana see on.
2. Iga katse kaustas on üks fail, kus on üks lause: mida ma proovisin ja mis edasi.
3. Kord kvartalis vaatan katsete kausta üle ja otsustan: kas aktiivne, arhiivi või kustutamisele.
4. Kustutamisele mineva kausta väärtuslik osa, kui seda on, läheb märkmetesse koos kuupäevaga.
5. Prügikast tühjendatakse alles pärast järgmist edukat varukoopiat, et oleks üks turvavõrk.

See viimane reegel on oluline. Ma ei ole vastu turvavõrgule. Ma olen vastu sellele, et turvavõrk muutub igaveseks laoks.

Miks kustutamine on raskem kui alles hoidmine

Olen selle üle hiljem mõelnud, miks mul nii kaua läks. Tehniliselt oli töö lihtne. Raske oli see, et iga pooleli jäänud fail meenutas mingit hetke, kui ma olin millegi üle elevil. Kustutades tundus, nagu kustutaksin ka selle elevuse.

Tegelikult ei ole see nii. Elevus oli tol hetkel päris ja see viis mind edasi. Mõnest neist katsetest kasvas hiljem midagi muud, teise nime ja teise kujundusega. Need õppetunnid on alles minus endas ja praegustes projektides. Vana fail ei hoia neid paremini kui mälu ja üks kirja pandud lause.

Teine asi on harjumus. Kui oled aastaid kõike alles hoidnud, tundub kustutamine kuidagi hooletu. Aga hoolsus tähendab minu jaoks pigem seda, et tean, mis mul alles on ja miks. Kui ma seda ei tea, ei ole see hoolsus, vaid lihtsalt kogumine.

Kas ma kahetsen

Praeguseks on kustutamisest möödas piisavalt aega, et vastata ausalt: ei kahetse. Ma ei ole kordagi mõelnud, et oh, kus see vana esileht nüüd on. Kui midagi oleks olnud tõeliselt väärtuslik, oleksin selle juba läbivaatusel üles leidnud.

Pigem on mul kerge tunne. Kettal on üks koht vähem, mis ütleb mulle, et olen midagi tegemata jätnud. Ja see vabanenud tähelepanu on parem kulutada asjadele, mis on päriselt käsil.

Kui sul on samasugune kaust, siis minu ainus soovitus on teha see aeglaselt. Mitte ühe suure otsusega, vaid kolme väikese sammuga: vaata, tõsta väärtuslik välja, kustuta ülejäänu. Pardike ei ole koht, kuhu ma kõike kuhjan, vaid koht, kus ma märgin üles, mis päriselt juhtus. 🦆

← Tagasi mõtete juurde