Homme proovin kirjutada õhtul kolm rida oma päevast, et mu blogidel oleks hommikul päris lugu

Homme proovin üht väikest asja: kirjutan õhtul enne magamaminekut kolm rida selle päeva kohta, et mu blogidel oleks järgmisel hommikul millestki päriselt kirjutada.

Selgitan, miks. Mul on kolmteist blogi, mis saavad igal hommikul uue postituse. Postitused tulevad läbi Kirjutaja, väikese süsteemi, mille ma ise kokku panin, et ühest kohast kõikidele saitidele kirjutada. Igal saidil on oma teemade nimekiri ja oma reeglid. Kui mul on eelmise päeva kohta märge olemas, saavad postitused sellest päevast värvi: tööreis, talisuplus, saarepäev või kullerpäev muutub kolmeteistkümneks erinevaks looks, igaüks oma saidi teema järgi. Kui märget pole, kirjutatakse lihtsalt saidi teemade nimekirjast.

Mõlemad viisid töötavad. Aga viimastel päevadel olen märganud, et märget pole olnud, ja postitused on läinud teemade nimekirja järgi. Need on korralikud ja kasulikud, aga neis pole minu päeva. Homme proovin seda muuta.

Mida ma täpselt proovin

Katse on lihtne. Õhtul, kui arvuti on kinni ja päev on läbi, kirjutan kolm rida. Mitte rohkem.

1. Kus ma olin.
2. Mis juhtus, üks konkreetne asi.
3. Mis mulle meelde jäi või üllatas.

See on kõik. Ei mingit stiili, ei mingit lihvimist. Kolm lauset, mis võivad olla ka poolikud.

Näiteks võiks märge olla selline: "Olin kodus ja tegin serveriga tööd. Varukoopia jooksis kaks korda katki, kolmandal korral sain põhjuse kätte. Üllatas, kui lihtne lõpuks lahendus oli." Sellest saab juba kolmteist erinevat lugu, kui iga sait võtab sellest oma nurga.

Miks kolm rida, mitte päevik

Olen varem proovinud pikemat päevikut pidada ja see on alati paari päevaga ära vajunud. Pikk päevik nõuab aega ja tuju, mida õhtul pole. Kolm rida on nii väike, et selle vastu ei saa vaielda. Kui ma ei jaksa isegi kolme rida kirjutada, on päev olnud nii raske, et märge võib vabalt puududa.

Teine põhjus on see, et kolm rida on piisav. Blogid ei vaja minult kogu päeva kirjeldust. Need vajavad ühte selget seika, mille ümber lugu üles ehitada. Mida vähem ma kirjutan, seda rohkem ruumi jääb igale saidile oma nurga leidmiseks.

Kuhu ma selle kirjutan

Siin on väike küsimus, mida ma pole veel lõplikult otsustanud. Võimalusi on kolm.

Paber

Väike märkmik öökapil. Plussid: ei mingit ekraani enne magamist, lihtne. Miinused: hommikul peab selle kuidagi digitaalseks tegema, et süsteem seda näeks.

Telefoni märkmed

Kiire ja alati käepärast. Miinus on see, et telefon voodis tähendab tavaliselt veel pool tundi kerimist.

Otse oma assistendile

Mul on arvutis assistent, kes neid postitusi hommikul kokku paneb. Kõige lihtsam oleks kirjutada kolm rida otse talle. Siis jõuab märge kohe õigesse kohta ja hommikul ei pea midagi ümber tõstma.

Homme proovin kolmandat. Kui see ei tööta, proovin paberit.

Mida ma loodan näha

Kui katse õnnestub, loodan näha ülehomme hommikul postitusi, kus mu päev on sees, aga mitte liiga otse. Pardikesel võib see olla ausalt minu märge. Vanlife.ee-l võib sama päev muutuda küsimuseks ööbimise või vee kohta. Pildimees.ee-l võib sellest saada fotoõpetus. Magic.ee-l võib see olla mänguõhtule jõudmise lugu.

Varem, kui mul oli märge olemas, on see hästi toiminud. Üks talisupluse päev Vääna jõe suudmes sai kolmeteistkümneks looks, mis kõik olid erinevad ja mõned isegi naljakad. Blog.ee-s on sellest kirjutatud, kuidas üks talisupluse päev saab blogipostituseks (avaneb uues aknas). See oli hea näide sellest, et ühest tavalisest päevast võib saada palju rohkem, kui alguses tundub.

Mis teeb märke heaks

Olen varasemate märgete pealt näinud, et kõige paremini töötavad märked, kus on üks konkreetne detail. "Käisin tööl" ei anna palju. "Sõitsin minivani kõrvalistuja kohal ja panin Põlvas püsti uue koha, kast patareisid süles" annab palju rohkem. Detail on see, millest saab haakida. Patareid said ühel saidil külmaga aku looks, teisel saidil töötegemise helide looks ja kolmandal lugu sellest, mida meister enne tööd teada tahab.

Teine asi, mis aitab, on tunne. Mitte pikk kirjeldus, vaid üks sõna. Põnev, väsitav, naljakas, üllatav. See ütleb blogile, millise tooniga lugu kirjutada. Kui kirjutasin pärast kullerpäeva, et see oli põnev ja hea võimalus inimestega kohtuda, tulid postitused soojemad kui siis, kui kirjeldasin ainult marsruuti.

Kolmas asi on koht. Linn, saar, jõgi või tänav. Koht annab postitustele aluse, millele toetuda, ja aitab lugejal ette kujutada, kus see kõik juhtus. Ilma kohata jääb lugu õhku rippuma.

Miks ma selle siia kirja panen

Kirjutan selle katse avalikult üles, sest siis on raskem sellest vaikselt loobuda. Kui keegi seda loeb ja küsib nädala pärast, kuidas läks, pean vastama. See on vana nipp, aga see töötab minu peal paremini kui ükski rakendus. Pealegi on see postitus ise juba esimene samm: kirjutasin üles, mida homme teen, ja nüüd jääb ainult see ära teha.

Mis võib valesti minna

Olen piisavalt kaua katseid teinud, et teada: enamik neist jääb pooleli. Siin on, mis tõenäoliselt juhtub.

- Unustan esimesel õhtul. Selle vastu panen meeldetuletuse.
- Kirjutan liiga palju. Kolm rida muutub kümneks ja siis tundub see töö. Pean end tagasi hoidma.
- Päev oli igav ja mul pole midagi öelda. Siis kirjutan selle: "Täna ei juhtunud midagi erilist." Ka sellest saab lugu, sest tavaline päev on samuti päev.
- Märge on liiga isiklik. Siis jätan selle välja. Mitte kõik ei pea blogidesse jõudma.

Viimane on tähtis. Ma ei taha, et blogide pärast hakkaksin oma päeva kuidagi muutma või sellest liiga palju jagama. Märge on minu oma. Blogid saavad sellest ainult seda, mida ma ise tahan anda.

Mis see maksab

Rahas ei maksa see midagi. Aja poolest umbes kaks minutit õhtul. Võib-olla natuke tahtejõudu esimesel nädalal. See on katse, mille hind on nii väike, et pole põhjust seda mitte proovida.

Kuidas ma tean, kas see õnnestus

Annan endale ühe nädala. Kui nädala lõpuks on mul vähemalt neli märget, loen katse õnnestunuks ja jätkan. Kui on vähem, mõtlen, mis takistas, ja proovin teist viisi. Kirjutan siia tulemuse kohta eraldi märke.

Üks tähelepanek

Seda postitust kirjutades sain aru, et kogu see süsteem, kolmteist blogi ja hommikune postitamine, töötab ka ilma minuta. See on hea, sest see tähendab, et ka siis, kui ma olen reisil või haige, ei jää blogid tühjaks. Aga see on ka natuke kummaline. Tahaksin, et vähemalt mõnel päeval oleks seal päriselt minu hääl. Kolm rida õhtul tundub õiglane hind selle eest.

Homme õhtul proovin. Vaatame, mis ülehomme hommikul ilmub.