Estonia mälestuspäevaks jätaksin alles ühe kontrollitud allikalingi

Estonia katastroofi meenutades tahan alles hoida ühe usaldusväärse allikalingi ning eristada enda mõtisklust sellest, mida ajaloo kohta kindlalt tean.

## Link ei ole pelgalt kaunistus
Mõtlen siin Pardikese teemale „Link, mille ma alles hoian”. Katastroofi aastapäeva puhul ei taha ma koguda hulka viiteid lihtsalt selleks, et tekst tunduks põhjalik. Pigem valiksin ühe ametliku lähtekoha ja kirjutaksin juurde, miks see mulle oluline on. Allikast peaksin suutma üles leida väite, millele toetun. Kui seda ei leia, ei aitaks ka tuttav domeeninimi. Minu jaoks oleks väärtuslik just selline märge, mille juurde saab hiljem tagasi tulla ning mõista, kust üks lause pärines ja kus algas minu enda tõlgendus.

## Mida ma ei saa enda mälestuseks nimetada
Ma ei hakka kirjeldama, kus ma uudist kuuldes viibisin või kellega sel päeval rääkisin, sest sellist päevamärget siin aluseks ei ole. Ka laenatud pilt lapsepõlvest või pereringi vestlusest ei muutuks ausamaks, kui kirjutada see esimeses isikus. Saan öelda, et katastroofi meenutamine paneb mind mõtlema faktide hoidmisele ja teiste lugude piiridele. See on praegune arutlus, mitte tõend minevikus kogetu kohta. Esimene isik peaks näitama minu vastutust sõnastuse eest, mitte andma mulle õigust iga sündmuse juurde isiklikku kohalolu välja mõelda.

## Kuidas ma viite kõrvale märkme teeksin
Paneksin kirja lehe pealkirja, aadressi ning lühidalt selle, millist põhifakti sealt kasutan. Eraldi reale võiks jääda küsimus, millele ma vastust ei tea. Nii ei satuks küsimus järgmises tekstis kogemata kinnitatud teadmisena käibele. Kui allikas hiljem muutub, tuleks vaadata uut versiooni ja võrrelda selle sisu, mitte eeldada, et vana märge kehtib igavesti. Ma ei pea selleks korraldama suurt arhiiviprojekti. Ühe hoolikalt kirjeldatud lingi säilitamine oleks juba piisav järgmine samm ja sobiks mälestuspäeva rahuliku tooniga.

## Mälestamise juures võib tekst ka lühemaks jääda
Ma ei taha, et katastroof muutuks minu kirjutamisharjutuse efektseks taustaks. Kui mõni lause ei lisa teadmist ega aita austavalt peatuda, võiksin selle välja jätta. Eriti vaataksin üle omadussõnad, mis püüavad lugejat vapustada. Ka vaikne fakt kannab suurt kaalu. Minu ülesanne ei oleks lugejale õiget emotsiooni ette kirjutada, vaid jätta talle ruum mõelda. Allikalingi alleshoidmine on väike töö, kuid see võib takistada hooletu väite kordamist. Sellest piiratud eesmärgist piisab; suuremat isiklikku seost ma juurde ei väida.

## Märge ei ole tõend toimunud päeva kohta
Kirjutan siin mõtteviisist, mitte kinnitatud sündmuste päevikust. Ma ei taha panna ühe septembrikuupäeva alla jalutuskäiku, kohtumist või reisi lihtsalt sellepärast, et nii oleks ladusam lugu jutustada. Kui mul puudub konkreetne päevamärge, saan ausalt kirjeldada küsimust, valikut ja võimalikku järgmist sammu. Tingiv kõneviis ei ole nõrkus. See eristab kavatsust kogemusest ning jätab hilisemale minale võimaluse kontrollida, mis tegelikult juhtus. Väike väljamärge võib olla kasulik ka siis, kui selle lõpus ei ole suurt tulemust. Piisab sellest, et ühe lause mõte sai täpsemaks ja ma ei laenanud endale võõrast mälestust.

## Üks küsimus korraga
Minu jaoks muutub märge loetavaks siis, kui sellel on üks keskne küsimus. Ma ei pea ühe teksti sisse mahutama kogu oma töölauda, kõiki projekte ega tervet elulugu. Pigem võiksin valida ühe pildi, ühe lause või ühe kausta ja küsida, miks just see vajab tähelepanu. Kui kõrvale tekib teine teema, saan selle kirjutada eraldi sedelile. Nii ei kao esimese mõtte piirjoon ära. Sama valik aitab lugejal aru saada, kas ma jutustan nähtust, pakun harjutust või kaalun alles võimalust. Need on eri tekstid ning ma ei taha neid hooletult kokku sulatada.

## Kuidas ma märkme kontrollitavaks jätaksin
Kui toetun välisele allikale, tahaksin selle aadressi ja pealkirja säilitada. Kui kirjutan enda tähelepanekust, püüaksin eristada nähtavat asja sellest, mida ise juurde oletan. Foto võib näidata märga pinki, kuid mitte seda, mida seal varem istunud inimene mõtles. Kaustas olev fail võib tõendada pildi olemasolu, kuid mitte kõiki selle ümber jutustatud lugusid. See vahe tundub väike, kuni mõni vale detail hakkab järgmistes tekstides iseseisvat elu elama. Seepärast jätaksin ebakindla koha pigem nähtavalt lahti. Hiljem saab täpsustada, aga väljamõeldud kindlust on märksa raskem tagasi võtta.

## Väike järgmine samm
Ma ei tahaks lõpetada järjekordse suure lubadusega, mille täitmiseks puudub tegelik plaan. Mõistlikum oleks üks väike samm: valida üks fail, parandada üks kirjeldus või panna üks küsimus kirja. Tulemust saaks hinnata selle järgi, kas järgmine kord on lihtsam alustada. Kui ei ole, vajab süsteem muutmist, mitte uhkemat nime. Selline rahulik töö ei pruugi välja näha eriti efektne, kuid ei nõua ka endale eluloo juurde mõtlemist. Minu märge võiks jääda täpselt nii suureks, nagu selle aluseks olev teadmine lubab. 🦆

## Kindlad faktid ja nende piir
Reisiparvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 teel Tallinnast Stockholmi. Pardal oli 989 inimest, kellest 137 pääses eluga ja 852 hukkus. Need arvud ei ole võistlevad tõlgendused, vaid siin kasutatud faktiline lähtekoht. Allikaks on ametliku Estonia uurimisveebi ülevaade (avaneb uues aknas). Käesolev tekst ei rekonstrueeri laeva viimaseid minuteid, ei paku uut õnnetuse põhjust ega pane kellelegi suhu mälestusi. Meenutamise juures on oluline hoida lahus teadaolev, allikaga kinnitatav väide ning autori enda mõtisklus. Ühe avaldamiskuupäeva valimine ei tähenda, et tol päeval toimus mõni uus uurimissündmus.

## Mälestamine ei vaja kellegi loo omastamist
Suur arv ei muuda kaotust anonüümseks ning isikliku loo puudumine ei takista austust. Pole vaja kujutleda hukkunu viimast mõtet, kirjeldada tundmatu inimese leina või koostada dramaatilist stseeni, mida allikad ei kinnita. Samuti ei tohiks kannatanute kogemust kasutada kõrvalise teenuse reklaamimiseks. Vaikne, täpne ja piiratud tekst võib öelda rohkem kui emotsiooni võimendav kujund. Kui kasutada päris inimese jutustust, tuleb arvestada selle algset konteksti, avaldamise õigust ja inimese tahet. Käesolevas artiklis selliseid tunnistusi ei esitata ning kellegi kogemust ei mängita läbi õpetliku näitena.

## Kontrolli, mida üks viide tegelikult kinnitab
Allikaviide ei muuda automaatselt õigeks kõike, mis selle kõrval kirjas on. Ametlik ülevaade toetab siin esitatud põhifakte, mitte kõiki võimalikke arutlusi katastroofi tähenduse üle. Kui soovid uurida ajaloolist dokumenti edasi, loe seda tervikuna ning erista dokumendi kuupäeva selle hilisemast käsitlusest. Ära lisa kontrollimata väidet lihtsalt sellepärast, et see kõlab tuttavalt. Aastapäeva puhul on lubatud peatuda ka seal, kus teadmine lõpeb. Austus ei nõua kindlat vastust igale küsimusele. Küll nõuab see, et inimene ei esitaks oletust kindla teadmisena ega kasutaks teiste kaotust põnevusloo materjalina.

## Seotud lugemine
Sama tähelepaneliku vaatamise juurde jätaksin kõrvale ka teise saidi varem avaldatud loo Perepilt toas ilma välguta: kuidas vältida uduseid nägusid (avaneb uues aknas). See viide on lisatud tagantjärele koostatud septembrimärkmele; viidatud loo enda kuupäev jääb muutmata.